Nov 2006

Eile ohtul joudsime siis Entebbesse. See on fantastiline koht, kus Bob ja Linda elavad. Neil on suureparane maja ja paradiislik ou. Kohe maja taga on Entebbe botaanikaaed, aga nende aiast laheb sinna otseuks, niiet ei pea piletit ostma.
Siin on super teenindus. Bob ja Linda hoolitsevad meie eest vaga hasti.
Siin moned tana hommikul tehtud pildid hommikukohvist ja jalutuskaigust botaanikaaias.

Tana ohtul laheme koosolekule ja meil ka vaike osa kus raagime elust ja kuulutustoost Eestis. Usun, et saame teie koigi poolt anda edasi soojad tervitused.

Meie reisiplaanidesse tuli ka vaike muudatus. Nimelt laheme esmaspaeval yheks ooks Jinja nimelisse linna. Seal on Niiluse late ja palju huvitavat. Laheme ka kohalikku misjonikoju vahitorni uurimisele.

Soojad tervitused koigile armsatele inimestele.

Tanel (ja Liina, kes tuli just ka siia)

Saime taas arvuti ligi. Arvutite ja elektriga ei ole siin just koige paremad lood. Ja kuna selle kirja saatmine votab aea pool paeva, siis kirjutan taas veidi ... toesti vaid murdosa koigest sellest, mis meiega koik on juhtunud.
Ja juhtunud on palju head.
Oleme igal juhul Ugandasse ja tana oleme siin teist paeva. Tanel oli just tool Uganda Peeteli koogis, lounaajal lahen mina Uganda Peeteli odede aeroobikasse, parastlounal ronime uhe mae otsa, et kohata seal ahve ja naha kohalike elu ning seejarel soidame Entebbesse, kus elavad Bob ja LInda, endised misjonarid.
Kuidas kuidas laks meie reis Nairobist Ugandasse?

REIS NAIROBIST UGANDASSE
Hommikul kell 6 polnud venda, kes pidi meid ara viima. HATUNA MATATA! (no problems) Tuli uks teine vend, kes oli nii vara uleval. Paljud arkavad siin 5 paiku, et lugeda ja koosolekuteks valmistuda. Bussijaamas kaks bussi. Ohhoo, avastamegi, et vend on ostnud meile piletid vanema ja mugavusteta bussi peale. HATUNA MATATA! Bussijuht utles meile pileteid kontrollides: You will loose weight ja pidime kinnitama ka rihmad - toatas tulla vaga vaheldusrikas reis. Ja seda oli see toesti. Reis pidi kestma 7.00 - 18.30. Kohale joudsime
aga kaks tundi hiljem. HATUNA MATATA! Kuid tee iseenesest opetas palju. Kuna Aafrikas kogu elu on tee aares - inimesed tee aares soovad, opivad, muuvad ja ostavad, pesevad ja kohtuvad, tootavad ja lihtsalt on. Seda viimast on koige rohkem. SIis selle paeva jooksul saime hea pildi aafriklase tervest paevast kuni selle valja, kui pannakse polema olilamp ja inimesed on koos selle umber. 85% ugandalastest pole elektrit, seeparast te ehk ei pahanda, kui nii tihti ei kirjuta. Mis aafriklaste juures tohutult hammastab, on see, et nende kodud on mullast, peal heinad, kuid riides on nad taiesti puhtalt, valged sargid meestel, kaunid kleidid naistel. Meestel alati pikad puksid,
peamiselt alati viigipuksid, mille juurde tavaliselt kaib triiksark. See on aukusimus. Nad kaivad toomas vette, et pesta ja pea iga onnikese korval on riietega pesunoor. Neil pole palju, kuid nad hoiavad seda, mis neil on. Kuna toesti kogu elu on tee aares, siis nagime kuningriigisaale, kuulutajaid tegemas ukselt-uksele tood, nagime koolilapsi, kel on alati kooliriided,
igal koolil erinevad. Kui tegime peatuse, olid meil kohe umber koikvoimaliku muujad: kellad, ananassid, pahklid, kangad, no tegelikult muuvad nad uksikuid igapaevatarbeid, mida nad kuskilt on saanud. Samuti muuvad kupsetatud maisitolvikuid. Nad panevad need pika hargi otsa, et sa ei peaks isegi bussist valja tulema, vaid ulatavad selle labi akna, tegelikult suruvad lausa aknapraost sisse. Kuid neile saab kenasti ara oelda ja nad ei
solvu. See on lihtsalt nende viis. Nad on tohutult sobralikud, hasti elavad, on pidevalt koos.

UGANDA PIIR
Kartsime seda pisut, kuid polnud hullu midagi. Mzungude (valge) kotid otsiti valja ja kaks meest olid nendega ametis. Lihtsalt tostsid valja esimesi ettejuhtuvaid asju. Peamine kusimus piirivalvuril oligi - mitu mzungut sul on? Parast viisa ostmist oli ukse taga trobikond mehi, kel olid koigil seljas neoonkollased kitlid, seljal kiri Rahavahetus. Igauks puudis teist ule trumbata. Kuid see on nende viis. SIin paar pilti meie teest, labi akna.
Kahjuks ei saa rohkem praegu saata.

Igal juhul joudime Kamplasse. Kuna hilinesime kaks tundi, kartsime, et meile vastu tulnud vend on lahkunud. Kuid ta teadis siinset elu, oli rahulikult ara kainud koosolekul ja oligi tulnud umbes oigeks ajaks. Olime muidugi roomsad.
Oleme siin Peetelis nuud teist paeva ja juba usna kodustunud. Vennad-oed
tahavad koik teada, kes sa oled ja kust tuled ja on vaga armsad. Peetelis on
53 inimest ja tolgitakse 6 keelde. Elekter kaib ara iga paev, kuid siis hakkab peagi toole Peeteli generaator. Probleem on elektriga selles, et kogu linn korraga elektrit ei saa. Seega lulitatakse kogu aeg mingi osa valja ja nii on kogu aeg.

Eile olime raamatu-uurimisel, mis toimus pimedas. Vend pani taskulambi lakke, monel oli kaasas taskulamp, kuid mina istusin sellest koigest nii kaugel, et nagin vaid lugejat, kes koos labiviijaga kasutasid sama taskulampi. Lihtsalt kuulasin loetut ja motlesin, kui tublid nad on ja selline pimedus tegelikult uhendab. Saime kasutada ainult korvu, mis aitas keskenduda materjalile.Ainult kysijal oli raskusi vastajate kate leidmisega.

Meid viis koosolekule Peeteli varustaja ja parast koosolekut laksime kuhu - ostma banaane, tanavalt. Koik tanavaaared on tais elu, olilambid polevad laudade peal, pahklimuuja karus, millega ta liikus poris, poles kuunal.
Ostsime kaks suurt banaanikobarat, siis mitte selliseid, mis on juba tukeldatult poes, vaid kogu seda suurt mitmesajabanaanist punti. Need on tana lounaks - HATUNA MATATA!
On aeg tanaseks lopetada, et see vend, kelle arvutit kasutan, saaks taas asuda toole.
Igal juhul olem vaga-vaga rahul ja juba oppinud palju.
Tervitustega,
Tanel ja Liina

<Meie siin! Taie tervise juures ja super roomsad! Nagu naha, Keenia Peeteli arvuti meie tapiga tahti ei tunne. Kuid just siin me oleme ja oleme rohkem tundnud ja nainud, kui oleksime osanud arvata. Juba esimese paeva ohtuks tundsin, et voin juba tulla tagasi, sest olen nainud nii palju. See esimene paev sisaldas koike seda, mis elu uldse: ullatust, avastamisroomu, ponevust, shokki, peavalu, hirmu runnaku ees, kuid eelkoige armastust, armastust, armastust ... Koigist Keenia varvika elu ja meie tunnete nuanssidest kirjutada ei joua, kui kirjutan veidi, et saaksite meist veidigi aimu. Vaga-vaga tahtsime panna teile ka pilte, kuid siin see ei onnestu. Kuid ulehomme peaks see onnestuma. Paneme neid siis juba hulgim.

HUVITAVAD KAASLASED
Lennukile joudsime kenasti, ainult et klienditeenindaja ei teadnud, mis koht see Nairobi (rohk esimesel silbil) on. Amsterdami lennujaamas ei lainud kaua, kui, nahes meid Vahitorni ette valmistamas, tuli meie juurde kaks ode Californiast, kes olid teel safarisse. Nii tore, et Jehoova rahvast on igal pool.
Lennukis istus minu korval uks ameeriklane, kelle USA valitsus oli saatnud korraldama Sambiale valisabi. Tahtis nina Kusis minu kaest, mis tood ma teen. Raakisin siis misjonitoost ja ta kusis, kas usume ikka, et ainult teatud arv laheb taevasse. Vastasin nii hasti kui oskasin. Meil oli meeldiv vestlus ja lopuks palusin tal jargmine kord 5 minutit rahulikult Jehoova tunnistajaid kuulata ja ta lubas seda.
Lendasime terve oo. Lennuk oli vaga mugav, igal inimesel oli ees oma teler, mis oli eesistuja seljatoel. Kuna aga sagimist ja toitmist oli pidevalt, siis magada sel ool ei saanud. Kuid mis edasi

NAIROBI
Ootasime, et keegi Peetelist tuleb meile vastu, kuid ei kedagist ... See on seiklus, motlesime. @Abipakkujaid@ tuli meie juurde mitmeid. Ostsime aga telefonikaardi ja helistasime Peetelisse. Lubasime seista, Vahitorn kaes. Seisame siis seal ja uks taksojuht tuleb Taneli juurde ja raagib, et tema on kainud koosolekutel ja vottis taskust kapsaks muutunud Vahitornid, mida ta oodates loeb. Inimesed on koik super sobralikud. Ilm oli soe, koik puud ja poosad oitsevad, koikjal on lillat, roosat, kollast.
Lopuks joudsime Peetelisse ning poolteist tundi jai ingliskeelse koosolekuni. Saal oli praktiliselt meie maja korval ja saalis oli 200 inimest. Kone pidas Keenia haruburoo koordinaator ja kuna inimesed on vaga sobralikud, samas kenasti riides ja taktitundelised, siis raakisime vaga paljudega. Kuid nagu koigest, millest olen kirjutanud, voib ka sellest kirjutada vaga palju, koiki neid inimesi ja kogu seda armastust, mida tundsime.
Kuid parastlounal oli korgpunkt. Uks vend viis meid autoga linna, et naidata Nairobit. Sellist elamust ma ei oodanud. Kahju, et ei saa teile siia panna pilte sellest, mida nagime, ja videot tingimustest, kus inimesed elavad. Nairobis on rikkust ja aarmist vaesust. Soitsime slummi, mis raputas, hammastas ja hirmutas. Inimesed istuvad koos mitte midagi tehes ukskoik millest kokkuklopsitud elamutes, maja ees kitsed, laisklevad koerad, poolpaljad lapsed. Koik see, mida justkui olen telerist nainud, kuid ei kujutanud ette, et seal toesti elatakse. Lapsed jooksid meile jargi, huudes How are You? How are you? Nautisid seda, kui neist pilti tehti. Taiskasvanud see-eest olid teist meelt, kohati vihased, salakavalad, tundsime reaalset hirmu, sest neid oli palju-palju rohkem ja tee oli tohutult mudane, liikusime aeglaselt, nii-oelda, kerge saak, kuid we survived. Saame hiljem raakida tapsemalt. Poest ostsime varskeid mangosid ja banaane ning ohtul nautisin neid, moeldes meie esimesele paevale Keenias, alles esimesele. Ehkki emotsioone ja labiraputamist oli mitme kuu eest. Oleme vaga rahul ja suua kolbab siin koike, ei pea midagi desinfitseerima ega kartma. Hommikul soime ujit ehk wingit, mis meenutab oma konsistentsilt piimakisselli, kuid on hall ja tehtud mingitest tervailjadest. Louna ajal soime sukumat - mingi roheline taim segatud loomalihaga - ja maisitummi. Nyama - ehkki neil tahendab see liha. Oleksime me teadnud, et tegelikult raagivad koik inimesed pohiliselt suahiili keelt ja ainult meie parast inglise keelt, oleksime kindlasti rohkem pingutanud keele oppimisel. Kuid puumae tasapisi oppida, sest Tansaanias osatakse inglise keelt veel vahem. Igal juhul on meid ees ootamas veel palju huvitavat. See oli meie esimene paev! Kwaheri!

Siin on nüüd siis meie reisi marsruut!
Algus on Nairobis ja järgmised peatuspunktid on märgitud numbritega.

1. 19. nov Keenia Peetel
2. 21. nov Uganda Peetel
3. 23. nov Entebbes Bobi ja Linda juures
28. nov Kampalas misjonikodus
4. 30. nov Bukoba eripioneeri juures
5. 2. dets Mwanzas kokkutulekul
6. Musomas ei tea kelle juures
7. Nairobis, või kusagil mujal Keenias, ei tea, kelle juures

Tore, et kõik pole täpselt teada, siis jääb ikka üllatusmoment ka!
Täna Liina helistas Jaael Nissinenile ja sai palju kasulikku informatsiooni reisi kohta.
Näiteks seda, et kui keegi tuleb end appi pakkuma kohvrit kandma, siis tuleb kategooriliselt keelduda. Ja kui tahame pilti teha millestki või kellestki, siis läheb Liina sinna ette ja teeme näo, nagu pildistaksin Liinat. Tegelikult aga zoomin end hoopis mujale! Kaval ja keegi ei tule raha küsima enda pildistamise eest.