Uganda

Nyyd istume juba Bukobas Tansaanias kohalikus internetitoas ja yritame lopuks ara saata meie juba ammu kirjutatud kirja. Siinsed voimalused Internetti kasutada on vaga piiratud aga kui jouame homme Mwanzasse, siis yritame uut infot koos piltidega panna yles esmaspaeval. Tsau, siin siis meie varem kirjutatud kiri.

Reisimine avardab! ytleb Ilkka ja oleme temaga 100 % nous.
Meie reis on olnud vaga informatiivne ja kohtumised kohalike soprade ja misjonaridega annavad motlemisainet veel pikaks ajaks. Praegu istun Kampala misjonikodus ja Liina on kuulutamas. Mis siis vahepeal on juhtunud?

Viimasel pyhapaeval kohtusime Entebbes yhe misjonaridest abielupaariga, kes on parit USAst. Derric ja Jennifer. Vaga tore paar. Derric on yle 2 m pikk aga vaga alandlik ja tore vend. Nad teenivad Kampalas ja on misjonarid olnud 1,5 aastat.

Ohtul oli koosolek ja jalle imestasime, kuivord korgetasemelised on siinsed koned ja ka vahitorni uurimine oli super tore. Kui maletad, siis nyyd oli just artikkel nendest hoimuabieludest ja see oli nii tore kuulata, kuidas keegi on abiellunud siin ja millised kombed on. Silmaring jalle laiem. Enne ja parast koosolekut jagasime ka noortele meie koguduse noorte kontakte, niiet moni teist voib saada aafrikast kirja juba enne kui meie kohale jouame. :-)

JINJA

Esmaspaeva hommikul asutasime end soitma Jinja nimelisse linna, et seal kohtuda kohalike misjonaridega. Soit sinna oli tore kogemus. Kampalast edasi soitsime sellise kandlise bussiga, milles on tavaliselt 25 kohta. Aafrikas aga ruumi ei raisata ja ka vahekaikudes olid kokkupandavad toolid. Buss laheb alati ara siis, kui viimane koht on tais. Meil laks seekord onneks kiiresti. Buss taitus kahku aga kuna ma ei soovinud oma kohvrit jatta saatuse meelevalda bussi all, siis pidime maksma ka selle koha eest, kus kohver oli. Kokku maksime 9000 shillingit. Seega 80 km maksis kolmele umbes 50 krooni. Transport on siin toesti odav aga eks see on loomulik, kui bussid on alati puupysti tais mitte nagu Eestis, kus peale bussijuhi on veel paar reisijat.
Igaljuhul joudsime kohale ja misjonarid olid ka vastas. Jorgen ja Daphne Saksamaalt. Nad kaisid Saksamaal Gileadis, mis kestis 2,5 kuud ja nyyd teenivad aafrikas juba 13 aastat. Vaga toredad inimesed. Viisime oma asjad hotelli ning laksime misjonikoju sooma.
Misjonikodus elab kaks abielupaari. Lisaks Jorgenile ja Daphnele veel yks abielupaar USAst, kes lopetanud Gileadi 99 aastal.
Parast sooki laksime vaatame Niiluse karestikku, Niilust, kus kord leiti Mooses. Suureparane loodus on siin. Niiluse aares seistes tundsin, et inimene on ikka vaike kyll. Tohutud veemassid liikusid meist mooda. Niiluse kohal lendasid nahkhiired ja marabuud. Ilus!
Sealsamas elab yks perekond, kelle juures toimub ka raamatu-uurimine. See oli meie esimene kord vist naha yht toelist kohalikku kodu. Neil on kaheksa last ja yks vaike tagasihoidlik punsest mullast hytike. Meid tervitades kummardusid tydrukud polvili maha. See on nende komme. Naine notkutab polvi, kui kohtab meest, kuid laskutakse ka polvedele. Kogu nende varandus on toenaoliselt vaart paari kuu palga Eestis. Koigele vaatamata on nad eluga rahul ja onnelikud. Meil on nendelt nii mondagi oppida.

Jargmisel paeval olid meie kaaslasteks taas misjonarid, kes naitasid meile Niiluse latet. Tagasisoit Kampalasse oli jalle kogemus omaette. Yhtegi suurt bussi ei lainud ja seetottu pidime minema MATATUGA. Esiteks oli see mikrobuss nii logu, et Eestis ei leidu vist sellist autode surnuaias ka. Teiseks topiti sellesse 12 kohalisse bussi 15 inimest ja keegi ei teinud sellest mingit numbrit. Kolmandaks pandi meie kohver tagumise istme taha aga kuna tagaluugi lukk oli katki, siis igas augus ahvardas see valja kukkuda. Parast meie esimest markust, et bussi tagaluuk on lahti, peatus buss ja konduktor tuli bussi taha ning virutas luugi taie jouga kinni ning buss liikus edasi. Kuna oli naha, et luuk oli ikka lahti siis meie jarjekordse noudmise peale konduktor ohkas sygavalt, vottis noorijupi mis oligi selleks moeldud, et tagaluuk kinni panna nyyd vois soit jatkuda. Sellest kamikaze soidust ma ei taha rohkem kirjutada aga igatahes olime vaga onnelikud kui elusalt ja koos oma kohvriga lopuks joudsime Kampala misjonikoju.

KAMPALA

Kampala misjonikodus elab 5 abielupaari. See on suur maja, mida veel selle aasta alguses kasutati Peetelina. Misjonarid on USAst, Kanadast ja Inglismaalt.
Soime lounat ja parast seda kaisime linna peal. Puudsime uurida, kuidas saame neljapaeval Bukobasse ja tuli valja, et laheb ainult yks buss, neljapaeva varahommikul ja selle bussi bussijaam oli toepoolest rapane, selline tunne, et firma on just valja kolinud ja nyyd on asotsiaalid selle vallutanud. Igatahes tootab tulla vaga seiklusrikas bussireis.

Ohtul kaisime koosolekul ja nautisime suureparaseid konesid ja koguduseliikmete armastust. Paljud kysisid kas me nyyd jaamegi siia. Vastasime, et nyyd veel mitte. Loodan, et koigest sellest saame millalgi ka pildid valja panna. Praegu on see voimatu, sest yhenduse kiirus on olematu. Loodame, et see kiri ikka tuleb labi.

Tana votsime vaba paeva. Hommikul olime koos misjonaridega hommikusel kummardamisel ja nautisime aarmiselt kypset ohkkonda. Parast seda jalutasime linna ning ostsime moskiitovorgu, mida nyyd edaspidise reisi jaoks toenaolislet vajame. Oli vaga vajalik aeg, sest iga paev on olnud vaga sisukas ja pole olnud aega oieti puhatagi.

Mina (Liina) joudsin nyyd ka koju kuulutustoolt. Kaisin koos Jenniferiga yhel piibliuurimisel. Votsime matatu ja laksime yhe noore naise tookohta. See on yks miljonist kiosk-majakesest, millest linn praktiliselt koosnebki. Algul ei olnud leti taga naha kedagi. Ta pikutas madratsil leti all koos oma 6-kuuse pojaga Samiga. Nii siin elu kaib, lapsed kaasas. Muretsesime korvalkioskist plastiktooli ja mahutasime end istuma. Sam poiss oli tana eriti energiline ja seega sain seda armsat sokolaadipoissi hoida ja taltsutada. Ema oli aga vaga asjalik ja moistis teemat hasti. Korvalkioski mees tahtis vaga minuga kaasa tulla. Kui tal on raha ja kui ta muretseb viisad ja koik, kas ma ikka votan ta kaasa. Nyyd laheme kohe kylla Kate ja Dick Singhile, kes lopetasid Gileadi 1997. Mees on india paritolu, naine valge. Nii suur eesoigus on naha paris inimesi, mitte pilte Gileadi misjonaridest. Nad on toesti tublid, et on kohanenud siinse sokeerivalt kontraste ja systeemitust tais yhiskonnaga. Hindamine nende vastu ainult kasvab.

Tahaksime vaga yles panna ka pilte, kuid eks nae, kuidas see tulevikus onnestub. Nyydsest alates hakkab meie reis minema aina enam kohalike inimeste elu moodi. Igal juhul oleme roomsad ja valmis uuteks seiklusteks.

Eile ohtul joudsime siis Entebbesse. See on fantastiline koht, kus Bob ja Linda elavad. Neil on suureparane maja ja paradiislik ou. Kohe maja taga on Entebbe botaanikaaed, aga nende aiast laheb sinna otseuks, niiet ei pea piletit ostma.
Siin on super teenindus. Bob ja Linda hoolitsevad meie eest vaga hasti.
Siin moned tana hommikul tehtud pildid hommikukohvist ja jalutuskaigust botaanikaaias.

Tana ohtul laheme koosolekule ja meil ka vaike osa kus raagime elust ja kuulutustoost Eestis. Usun, et saame teie koigi poolt anda edasi soojad tervitused.

Meie reisiplaanidesse tuli ka vaike muudatus. Nimelt laheme esmaspaeval yheks ooks Jinja nimelisse linna. Seal on Niiluse late ja palju huvitavat. Laheme ka kohalikku misjonikoju vahitorni uurimisele.

Soojad tervitused koigile armsatele inimestele.

Tanel (ja Liina, kes tuli just ka siia)

Saime taas arvuti ligi. Arvutite ja elektriga ei ole siin just koige paremad lood. Ja kuna selle kirja saatmine votab aea pool paeva, siis kirjutan taas veidi ... toesti vaid murdosa koigest sellest, mis meiega koik on juhtunud.
Ja juhtunud on palju head.
Oleme igal juhul Ugandasse ja tana oleme siin teist paeva. Tanel oli just tool Uganda Peeteli koogis, lounaajal lahen mina Uganda Peeteli odede aeroobikasse, parastlounal ronime uhe mae otsa, et kohata seal ahve ja naha kohalike elu ning seejarel soidame Entebbesse, kus elavad Bob ja LInda, endised misjonarid.
Kuidas kuidas laks meie reis Nairobist Ugandasse?

REIS NAIROBIST UGANDASSE
Hommikul kell 6 polnud venda, kes pidi meid ara viima. HATUNA MATATA! (no problems) Tuli uks teine vend, kes oli nii vara uleval. Paljud arkavad siin 5 paiku, et lugeda ja koosolekuteks valmistuda. Bussijaamas kaks bussi. Ohhoo, avastamegi, et vend on ostnud meile piletid vanema ja mugavusteta bussi peale. HATUNA MATATA! Bussijuht utles meile pileteid kontrollides: You will loose weight ja pidime kinnitama ka rihmad - toatas tulla vaga vaheldusrikas reis. Ja seda oli see toesti. Reis pidi kestma 7.00 - 18.30. Kohale joudsime
aga kaks tundi hiljem. HATUNA MATATA! Kuid tee iseenesest opetas palju. Kuna Aafrikas kogu elu on tee aares - inimesed tee aares soovad, opivad, muuvad ja ostavad, pesevad ja kohtuvad, tootavad ja lihtsalt on. Seda viimast on koige rohkem. SIis selle paeva jooksul saime hea pildi aafriklase tervest paevast kuni selle valja, kui pannakse polema olilamp ja inimesed on koos selle umber. 85% ugandalastest pole elektrit, seeparast te ehk ei pahanda, kui nii tihti ei kirjuta. Mis aafriklaste juures tohutult hammastab, on see, et nende kodud on mullast, peal heinad, kuid riides on nad taiesti puhtalt, valged sargid meestel, kaunid kleidid naistel. Meestel alati pikad puksid,
peamiselt alati viigipuksid, mille juurde tavaliselt kaib triiksark. See on aukusimus. Nad kaivad toomas vette, et pesta ja pea iga onnikese korval on riietega pesunoor. Neil pole palju, kuid nad hoiavad seda, mis neil on. Kuna toesti kogu elu on tee aares, siis nagime kuningriigisaale, kuulutajaid tegemas ukselt-uksele tood, nagime koolilapsi, kel on alati kooliriided,
igal koolil erinevad. Kui tegime peatuse, olid meil kohe umber koikvoimaliku muujad: kellad, ananassid, pahklid, kangad, no tegelikult muuvad nad uksikuid igapaevatarbeid, mida nad kuskilt on saanud. Samuti muuvad kupsetatud maisitolvikuid. Nad panevad need pika hargi otsa, et sa ei peaks isegi bussist valja tulema, vaid ulatavad selle labi akna, tegelikult suruvad lausa aknapraost sisse. Kuid neile saab kenasti ara oelda ja nad ei
solvu. See on lihtsalt nende viis. Nad on tohutult sobralikud, hasti elavad, on pidevalt koos.

UGANDA PIIR
Kartsime seda pisut, kuid polnud hullu midagi. Mzungude (valge) kotid otsiti valja ja kaks meest olid nendega ametis. Lihtsalt tostsid valja esimesi ettejuhtuvaid asju. Peamine kusimus piirivalvuril oligi - mitu mzungut sul on? Parast viisa ostmist oli ukse taga trobikond mehi, kel olid koigil seljas neoonkollased kitlid, seljal kiri Rahavahetus. Igauks puudis teist ule trumbata. Kuid see on nende viis. SIin paar pilti meie teest, labi akna.
Kahjuks ei saa rohkem praegu saata.

Igal juhul joudime Kamplasse. Kuna hilinesime kaks tundi, kartsime, et meile vastu tulnud vend on lahkunud. Kuid ta teadis siinset elu, oli rahulikult ara kainud koosolekul ja oligi tulnud umbes oigeks ajaks. Olime muidugi roomsad.
Oleme siin Peetelis nuud teist paeva ja juba usna kodustunud. Vennad-oed
tahavad koik teada, kes sa oled ja kust tuled ja on vaga armsad. Peetelis on
53 inimest ja tolgitakse 6 keelde. Elekter kaib ara iga paev, kuid siis hakkab peagi toole Peeteli generaator. Probleem on elektriga selles, et kogu linn korraga elektrit ei saa. Seega lulitatakse kogu aeg mingi osa valja ja nii on kogu aeg.

Eile olime raamatu-uurimisel, mis toimus pimedas. Vend pani taskulambi lakke, monel oli kaasas taskulamp, kuid mina istusin sellest koigest nii kaugel, et nagin vaid lugejat, kes koos labiviijaga kasutasid sama taskulampi. Lihtsalt kuulasin loetut ja motlesin, kui tublid nad on ja selline pimedus tegelikult uhendab. Saime kasutada ainult korvu, mis aitas keskenduda materjalile.Ainult kysijal oli raskusi vastajate kate leidmisega.

Meid viis koosolekule Peeteli varustaja ja parast koosolekut laksime kuhu - ostma banaane, tanavalt. Koik tanavaaared on tais elu, olilambid polevad laudade peal, pahklimuuja karus, millega ta liikus poris, poles kuunal.
Ostsime kaks suurt banaanikobarat, siis mitte selliseid, mis on juba tukeldatult poes, vaid kogu seda suurt mitmesajabanaanist punti. Need on tana lounaks - HATUNA MATATA!
On aeg tanaseks lopetada, et see vend, kelle arvutit kasutan, saaks taas asuda toole.
Igal juhul olem vaga-vaga rahul ja juba oppinud palju.
Tervitustega,
Tanel ja Liina