ENTEBBE - JINJA - KAMPALA

Nyyd istume juba Bukobas Tansaanias kohalikus internetitoas ja yritame lopuks ara saata meie juba ammu kirjutatud kirja. Siinsed voimalused Internetti kasutada on vaga piiratud aga kui jouame homme Mwanzasse, siis yritame uut infot koos piltidega panna yles esmaspaeval. Tsau, siin siis meie varem kirjutatud kiri.

Reisimine avardab! ytleb Ilkka ja oleme temaga 100 % nous.
Meie reis on olnud vaga informatiivne ja kohtumised kohalike soprade ja misjonaridega annavad motlemisainet veel pikaks ajaks. Praegu istun Kampala misjonikodus ja Liina on kuulutamas. Mis siis vahepeal on juhtunud?

Viimasel pyhapaeval kohtusime Entebbes yhe misjonaridest abielupaariga, kes on parit USAst. Derric ja Jennifer. Vaga tore paar. Derric on yle 2 m pikk aga vaga alandlik ja tore vend. Nad teenivad Kampalas ja on misjonarid olnud 1,5 aastat.

Ohtul oli koosolek ja jalle imestasime, kuivord korgetasemelised on siinsed koned ja ka vahitorni uurimine oli super tore. Kui maletad, siis nyyd oli just artikkel nendest hoimuabieludest ja see oli nii tore kuulata, kuidas keegi on abiellunud siin ja millised kombed on. Silmaring jalle laiem. Enne ja parast koosolekut jagasime ka noortele meie koguduse noorte kontakte, niiet moni teist voib saada aafrikast kirja juba enne kui meie kohale jouame. :-)

JINJA

Esmaspaeva hommikul asutasime end soitma Jinja nimelisse linna, et seal kohtuda kohalike misjonaridega. Soit sinna oli tore kogemus. Kampalast edasi soitsime sellise kandlise bussiga, milles on tavaliselt 25 kohta. Aafrikas aga ruumi ei raisata ja ka vahekaikudes olid kokkupandavad toolid. Buss laheb alati ara siis, kui viimane koht on tais. Meil laks seekord onneks kiiresti. Buss taitus kahku aga kuna ma ei soovinud oma kohvrit jatta saatuse meelevalda bussi all, siis pidime maksma ka selle koha eest, kus kohver oli. Kokku maksime 9000 shillingit. Seega 80 km maksis kolmele umbes 50 krooni. Transport on siin toesti odav aga eks see on loomulik, kui bussid on alati puupysti tais mitte nagu Eestis, kus peale bussijuhi on veel paar reisijat.
Igaljuhul joudsime kohale ja misjonarid olid ka vastas. Jorgen ja Daphne Saksamaalt. Nad kaisid Saksamaal Gileadis, mis kestis 2,5 kuud ja nyyd teenivad aafrikas juba 13 aastat. Vaga toredad inimesed. Viisime oma asjad hotelli ning laksime misjonikoju sooma.
Misjonikodus elab kaks abielupaari. Lisaks Jorgenile ja Daphnele veel yks abielupaar USAst, kes lopetanud Gileadi 99 aastal.
Parast sooki laksime vaatame Niiluse karestikku, Niilust, kus kord leiti Mooses. Suureparane loodus on siin. Niiluse aares seistes tundsin, et inimene on ikka vaike kyll. Tohutud veemassid liikusid meist mooda. Niiluse kohal lendasid nahkhiired ja marabuud. Ilus!
Sealsamas elab yks perekond, kelle juures toimub ka raamatu-uurimine. See oli meie esimene kord vist naha yht toelist kohalikku kodu. Neil on kaheksa last ja yks vaike tagasihoidlik punsest mullast hytike. Meid tervitades kummardusid tydrukud polvili maha. See on nende komme. Naine notkutab polvi, kui kohtab meest, kuid laskutakse ka polvedele. Kogu nende varandus on toenaoliselt vaart paari kuu palga Eestis. Koigele vaatamata on nad eluga rahul ja onnelikud. Meil on nendelt nii mondagi oppida.

Jargmisel paeval olid meie kaaslasteks taas misjonarid, kes naitasid meile Niiluse latet. Tagasisoit Kampalasse oli jalle kogemus omaette. Yhtegi suurt bussi ei lainud ja seetottu pidime minema MATATUGA. Esiteks oli see mikrobuss nii logu, et Eestis ei leidu vist sellist autode surnuaias ka. Teiseks topiti sellesse 12 kohalisse bussi 15 inimest ja keegi ei teinud sellest mingit numbrit. Kolmandaks pandi meie kohver tagumise istme taha aga kuna tagaluugi lukk oli katki, siis igas augus ahvardas see valja kukkuda. Parast meie esimest markust, et bussi tagaluuk on lahti, peatus buss ja konduktor tuli bussi taha ning virutas luugi taie jouga kinni ning buss liikus edasi. Kuna oli naha, et luuk oli ikka lahti siis meie jarjekordse noudmise peale konduktor ohkas sygavalt, vottis noorijupi mis oligi selleks moeldud, et tagaluuk kinni panna nyyd vois soit jatkuda. Sellest kamikaze soidust ma ei taha rohkem kirjutada aga igatahes olime vaga onnelikud kui elusalt ja koos oma kohvriga lopuks joudsime Kampala misjonikoju.

KAMPALA

Kampala misjonikodus elab 5 abielupaari. See on suur maja, mida veel selle aasta alguses kasutati Peetelina. Misjonarid on USAst, Kanadast ja Inglismaalt.
Soime lounat ja parast seda kaisime linna peal. Puudsime uurida, kuidas saame neljapaeval Bukobasse ja tuli valja, et laheb ainult yks buss, neljapaeva varahommikul ja selle bussi bussijaam oli toepoolest rapane, selline tunne, et firma on just valja kolinud ja nyyd on asotsiaalid selle vallutanud. Igatahes tootab tulla vaga seiklusrikas bussireis.

Ohtul kaisime koosolekul ja nautisime suureparaseid konesid ja koguduseliikmete armastust. Paljud kysisid kas me nyyd jaamegi siia. Vastasime, et nyyd veel mitte. Loodan, et koigest sellest saame millalgi ka pildid valja panna. Praegu on see voimatu, sest yhenduse kiirus on olematu. Loodame, et see kiri ikka tuleb labi.

Tana votsime vaba paeva. Hommikul olime koos misjonaridega hommikusel kummardamisel ja nautisime aarmiselt kypset ohkkonda. Parast seda jalutasime linna ning ostsime moskiitovorgu, mida nyyd edaspidise reisi jaoks toenaolislet vajame. Oli vaga vajalik aeg, sest iga paev on olnud vaga sisukas ja pole olnud aega oieti puhatagi.

Mina (Liina) joudsin nyyd ka koju kuulutustoolt. Kaisin koos Jenniferiga yhel piibliuurimisel. Votsime matatu ja laksime yhe noore naise tookohta. See on yks miljonist kiosk-majakesest, millest linn praktiliselt koosnebki. Algul ei olnud leti taga naha kedagi. Ta pikutas madratsil leti all koos oma 6-kuuse pojaga Samiga. Nii siin elu kaib, lapsed kaasas. Muretsesime korvalkioskist plastiktooli ja mahutasime end istuma. Sam poiss oli tana eriti energiline ja seega sain seda armsat sokolaadipoissi hoida ja taltsutada. Ema oli aga vaga asjalik ja moistis teemat hasti. Korvalkioski mees tahtis vaga minuga kaasa tulla. Kui tal on raha ja kui ta muretseb viisad ja koik, kas ma ikka votan ta kaasa. Nyyd laheme kohe kylla Kate ja Dick Singhile, kes lopetasid Gileadi 1997. Mees on india paritolu, naine valge. Nii suur eesoigus on naha paris inimesi, mitte pilte Gileadi misjonaridest. Nad on toesti tublid, et on kohanenud siinse sokeerivalt kontraste ja systeemitust tais yhiskonnaga. Hindamine nende vastu ainult kasvab.

Tahaksime vaga yles panna ka pilte, kuid eks nae, kuidas see tulevikus onnestub. Nyydsest alates hakkab meie reis minema aina enam kohalike inimeste elu moodi. Igal juhul oleme roomsad ja valmis uuteks seiklusteks.