JOUDSIME ARUSHASSE

Siin me oleme just sellistena nagu oleme.

Paike paistab, on kuum, ligi 30 kraadi. Tydrukud kirjudes riietes tulevad vastu, teevad kniksu ja utlevad: Good morning, lady! Poisiked huuavad: How are you, muzungu? Tanavatel kostab koikjal aafrika muusika, mille saatel autoremondimees teeb vahelduseks tantsusamme, sekka kostub busstaksode kutsuvat tuutamist. Vastu tuleb mangomuuja, kandik kuhja kypsete, suurte mangodega pea peal. Ostame 3 mangot, yhe hinnaks 1-2 kr. Teed mooda karutab ananassimyyja, votame talt suure ananassi, 10 kr tykk. Kesklinna joudes on peagi su korval moni semu, kes on valmis naitama sulle linna teed voi myyma sulle pluusi voi kinga voi mida iganes, mida muua saab. Mooda soidab pulmaauto, veoauto kastis trompetimangijad lobusasti musitseerimas. Tunne on roomus ja kiiret pole kellelgi.

Igal juhul oleme ARUSHAS. Suuruselt teine linna Tansaanias parast Dar Es Salaami. Oleme onnelikud, et joudsime siia tervetena ja et oleme selle kogemuse vorra rikkamad. Tulime bussiga, mida kasutavad peamiselt ainult kohalikud. Soit vottis 27 tundi, ainult bussis. 100 km labimiseks - nagu Tallinnast Paidesse - laks 5 ja pool tundi! Voite siis ette kujutada, milliseid lohke ja muhke, magesid ja jogesid me uletasime. Kuid meie bussijuht oli toesti eriline, sest labis kohti, mida teised labida ei julgenud. Meil jai vaid hinge kinni hoida. Kuid me ei pidanud vahemalt jaama teele, mida moned autod-bussid halbade teeolude tottu pidid tegema. Alustasime teekonda 6.00 ja olime kohal jargmise paeva kella 9-ks. Seega olime vasinud, magamata, kuid toesti rahul, et nagime kohaliku inimese elu, reisi. Vaike 4-aastane sokolaadipoiss meie tagant sai suureks sobraks Taneliga. Algul puudutas vaid vargsi, siis opetas Tanelile yhe aafrika laulukeses ja siis jai ta sylle magama.

Yhes vahepeatuses nagime vendi Piblit uurimas kohaliku myyjaga. Joudsime nendega jooksujalu vahetada paar sona. Uurimist juhatas kohalik eripioneer.

Olime seega onnelikud, kui saabusime Arushasse, misjonikodu. Viimase perioodi olime elanud nagu kohalikud, ilma elektrita, kohati ilma veeta. Seega oli sooja veega peapesu lausa nauding omaette. Ees on ootamas veel palju toredaid kohtumisi. Tana laheme oobima yhe Rootsi oe juurde, toenaoliselt laheme ka yhepaevasele safarile ja moneks paevaks Moshi (70 km Arushast) misjonikoju. Kohtumisi on tohutult palju ja tore on see, et oleme nainud igasuguseid olusid, inimesi. Kohalikke, kes on jatnud maha oma endised naised ja elavad esimese naisega, kuid kes siiski peavad hoolitsema nyyd koigi naiste-laste eest - nainud, kuidas nad teevad toe parast pingutusi. Ja nainud misjonare, kes ei polga kallistada rapast last ja opetada inimesi, kes ei ole maailma palju nainud. Tohutult hea elukool.
Igal juhul oleme super rahul. Peagi uued motted, tunded, elamused ...

Oleme Arusha kuningriigisaalis, kus olime yle pika aja taas ingliskeelsel koosolekul. Vahepeal olime pidevalt saanud harjutada suahiili keelt, sest siinsed inimesed ei raagi suurt inglise keelt. Igal juhul oli ainukeses ingliskeelses koguduses kohal 40 inimest, ka neid, kes on siia ise kolinud.

Misjonikodus hommikusoogil. Siin on kokku 9 inimest. Koige kauem on olnud Steve ja Carol, olnud misjonarid 27 aastat, koige hilisemad July ja Scott, olnud aasta. Mitmed tunnevad Reinot ja Leslit. Osadele on nad olnud pioneerikooli opetajad, osadele ringkonnaylevaatajad. Suur eesoigus, et meiegi tunneme neid armsaid inimesi.