JAMBO!

<Meie siin! Taie tervise juures ja super roomsad! Nagu naha, Keenia Peeteli arvuti meie tapiga tahti ei tunne. Kuid just siin me oleme ja oleme rohkem tundnud ja nainud, kui oleksime osanud arvata. Juba esimese paeva ohtuks tundsin, et voin juba tulla tagasi, sest olen nainud nii palju. See esimene paev sisaldas koike seda, mis elu uldse: ullatust, avastamisroomu, ponevust, shokki, peavalu, hirmu runnaku ees, kuid eelkoige armastust, armastust, armastust ... Koigist Keenia varvika elu ja meie tunnete nuanssidest kirjutada ei joua, kui kirjutan veidi, et saaksite meist veidigi aimu. Vaga-vaga tahtsime panna teile ka pilte, kuid siin see ei onnestu. Kuid ulehomme peaks see onnestuma. Paneme neid siis juba hulgim.

HUVITAVAD KAASLASED
Lennukile joudsime kenasti, ainult et klienditeenindaja ei teadnud, mis koht see Nairobi (rohk esimesel silbil) on. Amsterdami lennujaamas ei lainud kaua, kui, nahes meid Vahitorni ette valmistamas, tuli meie juurde kaks ode Californiast, kes olid teel safarisse. Nii tore, et Jehoova rahvast on igal pool.
Lennukis istus minu korval uks ameeriklane, kelle USA valitsus oli saatnud korraldama Sambiale valisabi. Tahtis nina Kusis minu kaest, mis tood ma teen. Raakisin siis misjonitoost ja ta kusis, kas usume ikka, et ainult teatud arv laheb taevasse. Vastasin nii hasti kui oskasin. Meil oli meeldiv vestlus ja lopuks palusin tal jargmine kord 5 minutit rahulikult Jehoova tunnistajaid kuulata ja ta lubas seda.
Lendasime terve oo. Lennuk oli vaga mugav, igal inimesel oli ees oma teler, mis oli eesistuja seljatoel. Kuna aga sagimist ja toitmist oli pidevalt, siis magada sel ool ei saanud. Kuid mis edasi

NAIROBI
Ootasime, et keegi Peetelist tuleb meile vastu, kuid ei kedagist ... See on seiklus, motlesime. @Abipakkujaid@ tuli meie juurde mitmeid. Ostsime aga telefonikaardi ja helistasime Peetelisse. Lubasime seista, Vahitorn kaes. Seisame siis seal ja uks taksojuht tuleb Taneli juurde ja raagib, et tema on kainud koosolekutel ja vottis taskust kapsaks muutunud Vahitornid, mida ta oodates loeb. Inimesed on koik super sobralikud. Ilm oli soe, koik puud ja poosad oitsevad, koikjal on lillat, roosat, kollast.
Lopuks joudsime Peetelisse ning poolteist tundi jai ingliskeelse koosolekuni. Saal oli praktiliselt meie maja korval ja saalis oli 200 inimest. Kone pidas Keenia haruburoo koordinaator ja kuna inimesed on vaga sobralikud, samas kenasti riides ja taktitundelised, siis raakisime vaga paljudega. Kuid nagu koigest, millest olen kirjutanud, voib ka sellest kirjutada vaga palju, koiki neid inimesi ja kogu seda armastust, mida tundsime.
Kuid parastlounal oli korgpunkt. Uks vend viis meid autoga linna, et naidata Nairobit. Sellist elamust ma ei oodanud. Kahju, et ei saa teile siia panna pilte sellest, mida nagime, ja videot tingimustest, kus inimesed elavad. Nairobis on rikkust ja aarmist vaesust. Soitsime slummi, mis raputas, hammastas ja hirmutas. Inimesed istuvad koos mitte midagi tehes ukskoik millest kokkuklopsitud elamutes, maja ees kitsed, laisklevad koerad, poolpaljad lapsed. Koik see, mida justkui olen telerist nainud, kuid ei kujutanud ette, et seal toesti elatakse. Lapsed jooksid meile jargi, huudes How are You? How are you? Nautisid seda, kui neist pilti tehti. Taiskasvanud see-eest olid teist meelt, kohati vihased, salakavalad, tundsime reaalset hirmu, sest neid oli palju-palju rohkem ja tee oli tohutult mudane, liikusime aeglaselt, nii-oelda, kerge saak, kuid we survived. Saame hiljem raakida tapsemalt. Poest ostsime varskeid mangosid ja banaane ning ohtul nautisin neid, moeldes meie esimesele paevale Keenias, alles esimesele. Ehkki emotsioone ja labiraputamist oli mitme kuu eest. Oleme vaga rahul ja suua kolbab siin koike, ei pea midagi desinfitseerima ega kartma. Hommikul soime ujit ehk wingit, mis meenutab oma konsistentsilt piimakisselli, kuid on hall ja tehtud mingitest tervailjadest. Louna ajal soime sukumat - mingi roheline taim segatud loomalihaga - ja maisitummi. Nyama - ehkki neil tahendab see liha. Oleksime me teadnud, et tegelikult raagivad koik inimesed pohiliselt suahiili keelt ja ainult meie parast inglise keelt, oleksime kindlasti rohkem pingutanud keele oppimisel. Kuid puumae tasapisi oppida, sest Tansaanias osatakse inglise keelt veel vahem. Igal juhul on meid ees ootamas veel palju huvitavat. See oli meie esimene paev! Kwaheri!